Vennaskond - Kindlus

Album:

Nüüd mingem siit, veel koidu eel,
on udused, külmad mäed me teel.
Kuid kaugemal, ürgkalju all
me v?lukuld meid ootab veel.

Seal muiste päkapikusool
käis sügaval koopais igal pool,
kus päev v?i öö, virk sepatöö
ning n?idust appi v?itis hool.

Sai kuningas neilt aardeid häid,
mis kuldselt sädelema jäid.
Nad ehteid l?id, mis valgust t?id
ja pärgi, kirevaid m??gapäid.

Ning suutis m?nigi meistermees,
et tähti ?itses h?bekees.
Ja kroon nii kuldset pildus tuld,
seal kuu ja päike särasid sees.

Nüüd mingem siit, veel koidu eel,
on udused, külmad mäed me teel.
Kuid kaugemal, ürgkalju all
me unund kuld on alles veel.

Ka kauneid peekreid tehti seal
ja kullast kandleid, keeled peal.
Ei leidnud viis neilt kuuljaid siis,
kus inime maad ei kaeva eal.

L?i künkal mühama männitukk,
öös tuulte oigeis kostis hukk.
L??sk oksi s?i, l??m laotust l?i,
leek ropsis puil kui punane kukk.

All orus kumises häirekell,
k?ik rahvas vaatas, hirmus hell,
kuis lohe raev, oh ?ud ja vaev,
seal möllas majadel, tornidel.

Mäel tossas suits, mis hukke rikk
nüüd pageda paistis ainulik.
Mäest lahkus h?im, jäi maole v?im,
sai surma m?nigi päkapikk.

Nüüd mingem kähku, k?igest väest,
ning üle mitmest süngest mäest,
kus udud maas, et v?ita taas
me kuld ja kandled lohe käest.